Raamatusoovitus – Kolm raamatut jooksmisest

Seekord soovitab täiendusõppe projektijuht Tiina suisa kolme raamatut. Kevad on peaaegu käes ja tõenäoliselt leidub ka Raamatunurga lugejate hulgas inimesi, kes mõlgutavad mõtteid just sel kevadel jooksuharrastusega alustada. Soovitan seetõttu soojalt kolme raamatut jooksmisest, mis kahtlemata sobivad lugemiseks ka neile, kellel aastaringselt jooksutossud aktiivses kasutuses!

Alexandra Heminsley “Kuidas minust sai jooksja”, 2016

“Kuidas minust sai jooksja” on midagi käsiraamatu ja jutuka vahepealset. Kõigepealt jutustab Alexandra oma loo, kuidas ta spordikauge inimesena jooksmisega alustas ja jõudis maratonideni, vahepeale jäid muidugi mitmed tagasilöögid. Raamatu teine pool on nö käsiraamat koos nõuannetega algajatele puudutades ka delikaatsemaid teemasid: jooksustiil, jalanõude ja riietuse sh spordirinnahoidjate valimine (maratonil kipub ka kõige mugavam pesu hõõruma hakkama – aitab vaseliiniga määrimine), jooksumüüdid, mida maratonile kaasa võtta ja kus pikal maratonipäeval asju hoida ja pissil käia. Huvitav oli lugeda ka heategevuslike jooksude masinavärgist, kuna ei teadnud sellest suurt midagi ning Eestis ei ole see ka kuigi levinud.

Muidugi oli mulle kõik “jutuka” osas sotsiaalset poolt kirjeldav väga võõras ja üllatav. Imestades lugesin, kuidas Alexandra seltskonnas jooksmisest kogu aeg rääkis, ka jooksu ajal sotsiaalmeedias suhtles, maratonil teiste jooksjatega vestles, kogu oma perekonna raja äärde ergutama kutsus jne. Samas oli ka kirjas, et sotsioloogid on leidnud, et jooksmise sotsiaalne külg on just see, mis hoiab inimesi selle tegevuse juures, olgu algne motivaator tervise parandamine, kehakaalu alandamine vms. “Kas muutub jooksmine seltskondlikuks või paraneb jooksuväline seltskondlik elu, aga just see hoiab sind – sõna otseses mõttes – rajal“.  Imestasin seetõttu, et mulle isiklikult sobibki jooksmise juures just üksi olek, ise aja, koha, raja ja tempo valik, see et olen iseendaga, ilma suhtlemiseta.

Põnev oli lugeda veidi ka maratonide ajaloost ja esimestest naismaratoonlastest. Selgub, et veel 1970ndatel ei lubatud naistel sellel alal starti minna. Olümpiaalana oli naiste maraton kavas alles 1984. aastal Los Angeleses.

Janek Oblikas „Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks.“, 2021

Veidi sarnaselt Heminsleyga räägib oma loo jooksmisega alustamisest ja saja maratoni läbimisest üks väga hea huumorisoonega Eesti mees Janek Oblikas. Ta alustas oma jooksuteekonda kolmekümnendate eluaastate alguses kilomeetrisel metsarajal Nõmmel ning kujunes kirglikuks maratonide kollektsionääriks. Ma arvan, et Oblikaga on lihtne end samastada igal inimesel, kes treeningutega alustades tahab kõike ja kohe! Soovib kõike sekundite ja meetritega mõõta ja arvab, et parim treening on end kohe alguses hingetuks joosta. Ja siis tekivad jooksupausid, sest kõigepealt tuleb lumi maha, siis on jälle liiga palav…

Raamatus meeldis mulle kõige rohkem autori jooksjaks kujunemise lugu koos kõikide tõusude ja mõõnadega: oli ülevoolavat õnnetunnet ja eneseületusi, aga ka suuri tagasilööke vigastuste näol. Eriti tore oli jälgida, kuidas ta hakkas kogu protsessi järjest rohkem nautima, mitte ainult hambad ristis tulemusi taga ajama (kuigi alla kolme ja poole tunni maratoni läbimine on ju hea tulemus!). Kuidas nautis nö maratoniturismi – linnavaateid, ergutajate hõikeid, erilisi paiku (näiteks viisid maratonirajad mõnikord jooksma ka olümpiastaadionitele). Kuidas kogemused, kaaslased ning ka professionaalide abi muutsid autori järjest teadlikumaks treenijaks ja võistlejaks.

Lisaks oli tore lugeda ka seda, kuidas väikesest harrastusest kujunes välja entusiasm ja soov tuua ala juurde ka teisi inimesi, korraldada võistlusi, aidata kaasa maratoniturismile, olla eeskujuks perele ja sõpradele.

Parim päev jooksmisega alustamiseks on täna! Ja sealjuures sarnaselt Oblikaga proovida iga hetke nautida ja vürtsitada kõike mahlaka huumorikastmega!

PS: Ja mis selle raamatu pealkirjas viidatud alastimaratoniga siis ikka oli? Jah, raamatu autor kirjutab ka sellest, kuidas jooksis Soomes alastimaratoni. Selgub, et soomlased armastavad väga nö kiiksuga alasid – naisekandmisest ja kepphobusega kappamisest ihualasti maratonide jooksmiseni välja!

Haruki Murakami „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“, 2021

Olin juba ette elevil Murakami nö jooksuraamatu leidmisest, sest mis saaks olla parem kui kaks lemmikut koos – üks minu kunagistest lemmikkirjanikest ja jooksuteema! Paraku suurt vaimustust raamat minus siiski ei tekitanud, aga soovitan lugeda siiski. Tegemist on filosoofilise esseekogumikuga (kirjanik ise nimetab neid pigem memuaarideks), kus jooksutemaatika on põimitud mõtisklustega kirjutamisest, muusikast, vananemisest, aga ka üldisest elufilosoofiast. Autor ise ütleb järelsõnas, et räägib ühele kindlale teemale keskendudes iseendast ja sellest, kuidas on ta viimasel veerandsajandil (raamat ilmus esmakordselt juba aastal 2007) kirjaniku ja inimesena elanud.

Murakami on väga produktiivne kirjanik ja olles tema elulooga tutvunud, siis imestasin salamisi juba ammu, et kuidas on see võimalik – kirjutada ja avaldada nõnda palju, tööalaselt üle maailma reisida, aga samas läbida maratone, ultrajookse, triatlone! Läbimine ei tähenda, et lähed lihtsalt õigel ajal kohale – nendeks peab ju ometigi treenima!

Samas nagu autor ise arutleb, siis on jooksmises ja kirjutamises palju sarnast. Mõlemad tegevused nõuavad püsivust ja järjepidevust, keskendumisvõimet, oskust olla üksi, „vaikset ja kindlat motivatsiooni iseenda seest“. Tähtis on, et teeksid tegevust iga päev, et see muutuks rutiiniks ja elustiiliks. Nii tekib rütm ja kui rütm on saavutatud, siis laabub kõik juba iseenesest.

Murakami enda rütm on/oli joosta iga päev umbes 10 kilomeetrit. Kui mõni päev ei jooksnud, siis jookseb teistel päevadel see-eest topelt. Ikka üks samm ja üks kilomeeter korraga. Ja kui teda tabas runners´ blues (jooksja bluus, kus tema ja jooksmise idee vahel tekkis teatud väsimus) või oli lihtsalt vaja finišisse jõuda, siis korrutas ta mantrat „Ma pole inimene. Ma olen masin. Kui ma olen masin, siis ma ei tunne midagi. Ma lihtsalt liigun edasi.“

Jooksurõõmu oli Murakami raamatus neist kolmest soovitatust kahtlemata kõige vähem, nii et see võiks jääda lugemiseks pigem edasijõudnutele!

Raamatu “Kuidas minust sai jooksja” saadavust erinevates raamatukogudes vaata SIIT. Saadaval ka MIRKOs e-raamatuna.

Raamatu “Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks” saadavust erinevatest raamatukogudest vaata SIIT.

Raamatu “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” saadavust erinevates raamatukogudes vaata SIIT. Saadaval ka MIRKOs e-raamatuna.

Kui tead ka mõnd head raamatut jooksmisest, siis soovita seda kommentaariumis!

Tiina Karu on täiendusõppe keskuse projektijuht, kes on 13 akadeemias töötatud aasta jooksul olnud ametis ka sisejulgeoleku instituudis ja õppeosakonnas. Tiina armastab lugemist, raamatuid, raamatukogusid ja raamatupoode ja mõnikord ka ise üht-teist kirjutada. Lisaks on Tiina jaoks tähtsal kohal liikumine ja sport ning erinevad toitumise- ja terviseteemad.