Vahetult pärast Eesti Vabariigi aastapäeva on ehk paslik kiigata minevikku ja tuletada meelde, milline oli meie esivanemate elu ja nende pärand meile. Siin on Raile, Mariti ja Arlee vahvad lood, mis ilmusid esimest korda 2018. aastal emakeelepäeva raames.
Raile: Minu vanavanavanaisa olla olnud mõisas piimavedaja ja kangesti hakkaja mees. Sama mõisa virtin oli aga osav majapidaja ja lisanud piimale salaja vett juurde. Vanavanavanaisa vihastanud selle peale hirmsasti, tõmmanud piimanõul prundi eest ja lasknud kogu piima maha voolata. Tema sellist solki ei vedavat…Mõni aeg hiljem (umbes 19. sajandil) andnud sama mõisa härra oma alamatele perenimed. Vanavanavanaisale nime andmisel tulnud mõisahärrale piimalugu meelde ja nii saigi kauge esivanem perenimeks PRUNTUS (ka Pruntkov), mis hiljem eestistati KURME nimeks.
Marit: Minu esivanemate kodu – Tammeveski talu Alajõel, Ida-Virumaal – on ehitatud eelmise sajandi alguses. Mustvalgel pildil on näha vanavanaisa Eduard Päll (arvatav sünd 1869, arvatav surm 1935) kaabu ja kepiga seismas Peipsisse suubuva jõe ääres veski taga. Vanavanaisa oli vesiveski omanik ning tegeles vilja jahvatamise ja jahu müügiga. Uue Eesti ajal sai tema vanaisa Ilmar Einvald Rahe maad ja talu tagasi ja tänasel päeval elab seal tema isa. See koht on nende perele kõige väärtuslikum reliikvia.
Arlee: Minu perereliikvia on vanavanaema pats ja tema kõige armsam pross. Need on sobitatud pildiraami sisse ning see liigub mööda meesliini edasi. Miks meesliini? Sest vanavanaemal oli poisslapsi kõige rohkem. Nimelt oli tal kokku 10 last, kellest enamus elavad siiani. Kuna pere elas terve elu Tallinnas kahetoalises korteris koos, siis tänu sellele hoitakse teineteist väga. Nii tuligi tädi Hildal mõte, et võiks olla reliikvia, mis meenutab seda vägevat naist, kes sünnitas 10 last ja suutis nad üksi üles kasvatada. Minu vanavanaisa suri haigusesse 1949. aastal. Minu vanaema oli siis alles 5-aastane. Ta oma isa väga ei mäleta, aga emast räägib palju. Üldse meenutab ta lapsepõlve naeratusega näol. Kui kõik olid pesast lahkunud, oli minu vanaema ainus, kes jäi oma emale appi kuni tema surmani. Kui tekkis mõte reliikvia osas, siis hakati mõtlema erinevate esemete peale, mida võiks reliikviaks pidada. Kuna minu vanaema ei visanud ühtegi oma ema asja ära, siis paluti minu emal ja vanaemal välja mõelda, mis oleks see kõige õigem reliikvia, mis vanaema korteris leidub. Nii ragistati ajusid ja tuulati korteris ning leiti sahtli põhjast vanavanaema vana pats ja tema lemmikpross. Kui need olid leitud, polnud enam kahtlust, et just pats ja pross saavad reliikviaks. Minu vanavanaema oli tuntud oma pika patsi järgi. Ta kasvatas oma juukseid terve elu ja lõikas neid ainult viimases hädas. 1949. aastal suri tema mees ja vanavanaemal oli vaja hakata raha teenima, et peret toita. Siis lõikas ta oma patsi lühemaks ja müüs selle teatrile. Nii tegi ta mitu korda, sest juuksekasv oli tal kiire. Pats, mis jäeti alles, oli tema viimane lõikus. Siis lõigati juuksed õlgadeni ning rohkem ta neid pikemaks ei kasvatanud. Selline otsus võeti vastu siis, kui ta oli juba väga vana ega saanud enam hästi liikuda. Ta oli sel ajal majahoidja ning oli vaja redelil ronida, aga saatuse tahtel ta libastus, murdis rangluu ega saanud enam oma juuste eest hoolitseda.
Kui ka teil on pajatada toredaid lugusid oma esivanematest ja nende pärandist, siis kirjutage need kommentaariumisse.
