Lähenevate pühade eel toome teieni Sisekaitseakadeemia spordijuhi Epp Jalaka imeilusad jõululuuletused.
Pirita jõululuule
Teletorni kõrvalt piilub saladuslik kuu.
Lepiku ja Kloostrimetsa löövad vaikselt nurru.
Kodudes on koha leidnud aasta kauneim puu.
Jõulutaat veel kohendamas habet on ja vurru.
Kohe seljas vammus ning võib alatagi tee.
Kinke Kosele peab viima ja siis Maarjamäele,
Irust läbi Laiaküla jõuab Mähele.
Merivälja hoogu annab saanisõiduväele…
Rannalt ära kutsub taati kloostriseina helk,
küünlahardust-jõuluvalgust Pirita on pungil.
Särast peagi kahvatub ka tähistaeva telk,
kui uus aasta tulevärgis kõrgustesse tungib.
üks aasta jõuab lõppu
taas süüdatud on tuled
ja süüdatud on küünlad
kui vaikselt piibli suled
üks aasta ajameres
kui ülevoolav laine
me hinge puudutanud
on jumalik ja maine
hetk jõulusäras koondab
kõik lähedased siia
et neile kasvõi mõttes
hulk kallistusi viia
eilne lumetorm hiilivalt kõrvus veel vihiseb,
mälus pilv pillub räitsakaid silmi ja suule,
helkjais klaasides võlujook ootavalt kihiseb.
päevis kiiresti vaheldub võitlus ja luule.
vahel aru ei saagi, kas kõik toimub päriselt
või vaid unistus helge me tajusid toidab.
vaha aeglaselt sulab ja küünlaleek väriseb.
peagi taltunud ihadest hommik taas koidab.
Jõulukuul me süda ihkab ise olla looja –
ilu, sära, armastuse, turvatunde tooja.
Haldjakuube vanad sõbrad jõuluõhtu rüütab,
ingel ime tarvis suure õnneküünla süütab.
Kõik on nii, kuis elus ikka iga päev on olnud,
muresid ja vaeva vahel taluda meil tulnud,
aga naeratuste tiivul kantud jõulurõõmu
igaüks võib ammutada hiigelsuure sõõmu!
Pimeduse vastu aitab
veidi jõulusära.
See, kui salm Su meeli paitab,
viies mured ära.
Kaugelseisja mõttelõnga
sõnadeta hoomad,
hõbevaagnal löövad tantsu
piparkoogiloomad…
ümberringi valgus
hetk veel küünlasära
ja viib voogav algus
eilsed päevad ära
ikka ühtses rivis
oleme siit läinud
kui ka hallist kivist
torm on üle käinud
mõtetesse mahub
karedust ja hardust
habras jõulurahu
õnnetinaks tardub
Mõtteisse vajusin jõulupuu juures,
näib, et nii üksinda maailmas suures,
aga mu kõrval on elud ja saatused,
lõppenud, kestvad ja algavad vaatused.
Aeg ruttab edasi, ajal on kiire,
Ainult me mõtteis ei ole tal piire.
Püsime korraks vaid jõulukuu lummas.
Säras ja hiilguses. Vestluses tummas.
süütan jõulukuusel tuled
tuba täis on habrast sära
ja kui korraks silmad sulen
vaevad lennanud on ära
mured murenenud sootuks
kurbus käimas kauget retke
silmi avades on lootust
jääda kauaks siia hetke
kuuse lummav võluvalgus
unistustele koob tiibu
helklev uue aasta algus
salapärasusse liibub
hommikukiired.
jäälillede kuma.
vahel on kiire.
kiirus on jumal.
vähe jääb aega,
et nautida ilu,
aaretelaegast
täis unelma-elu.
päevad kui teelised –
magusameelised,
pipra ja soolata –
las mööda voolata.
aegade rutul
on maailma maitse.
naerul ja nutul
õrnõhuke kaitse.
sõnades sisu.
tuul tuiskamas lund.
jäälilleisu
sööb päikeseund
Luuletused ilmusid Pirita lehes 2021 a detsembris
Raamatukogu kollektiiv soovib teile toredaid jõulupühi ja meeleolukat aastavahetust!
