Kui lähen kriminaalromaani ostma, siis tundmatu pealkirja ja võõra autori puhul loen tagakaanele kirjutatut. „Londoni jõed“ tagakaanelt leidsin viite kummitusest tunnistajale ning veel imelikumatele olenditele nagu jõevaimud ning võlurid. Kuna tegu tundus olevat millegagi, mis pole klassikaline kriminaalromaan, siis tekst tagakaanel ja lause esiküljel – „Mis juhtuks kui Gandalf otsustaks politseinikuks saada?“ – said peamisteks põhjusteks, miks selle raamatu kätte võtsin.
Mõned kriitikud on selle raamatu kohta öelnud, et Harry Potter kohtub inspektor Morse’iga. Jah, ka nii saab seda kirjeldada, kuid samas kohtub ajalugu tänapäevaga ning fantastiline igapäevase politseilise rutiiniga.
Kui küsida, et kas leidsin Harry Potteri või inspektor Morse’i, siis vastuseks on, et ega ma neid ei otsinud ka. Pigem otsisin midagi terrypratchettlikku või JRR Tolkieni Gandalfit. Kas leidsin? Ei, päris sellist mitte, kuid see ongi hea – leitu on keegi, kelle kohta saab öelda kaval ning kes ütleb enda kohta, kui teda peaks Londoni Metropolitan politsei välimuse järgi klassifitseeritama, et ta on kas araablane või põhja-aafriklane, seda sõltuvalt sellest, kui palju viimasel ajal päikest on näinud. Veel leidsin võlukunsti ja tänapäeva ristumise, seda nii tehnika kui ka isiksuste pinnal.
Raamatus on kolm peamist tegevusliini, mis mõnes osas küll põimuvad, kuid mitte ülemäära ning mitte valedes kohtades. Nii on seal loomulikult kuriteo lahendamine, samuti võlukunsti õppimine (selles osas on Harry Potteri või muu võlukunsti õpilase nimetamine asjakohane) ning muidugi Londoni jõed. Kui raamatu tegevus toimub reaalses kohas, siis on mul kombeks võtta atlas, maakaart või linnaplaan kõrvale. Londoni jõgede puhul jäi sellest väheks. Kõrvale tuli võtta ka entsüklopeedia, et mõista, kuidas mõned kohad välja näevad ning ka selleks, et huvitav on teada, kuidas sobitub autori loodu tegelikkusega – nii sain teada, et korrumpeerunud rahukohtunik Thomas De Veil oli reaalne inimene ja varase Päästearmee vastu sõdis tõesti nn Luukerearmee.
Kas tegu on kerge ja lõbusa lugemisega? Jah, kui kerge lugemine on see, mida vaja, kuid soovi korral saab taustsüsteemi süüvida ning lõbusad lõigud jäävad ikka alles. Kuna raamatu tutvustuses viidatakse „Londoni jõgedele“ kui kultussarja esimesele, siis kui küsida, et kas ostaksin ka järje, kui see eesti keeles ilmub? Vastaksin et ilmselt jah. Põhjusteks nii paras ports huumorit, tegelased kui ka süžee, mis ei lasknud raamatut enne läbilugemise lõppu käest panna.
Raamatu saate koju tellida MIRKO kaudu või ise laenutama minna (vaata saadavust SIIT).
Tõnu Pärn on Sisekaitseakadeemia kaugseire teadus- ja arenduskeskuse nooremteadur, kellele meeldivad droonid, mälumäng, geograafia ja raamatukogudes käimine.
