Täna toome lugejateni peatüki Erkki Koorti raamatust „Veritasu Tartus”. Erkki on sisejulgeoleku instituudi juhataja ning lisaks raamatule „Veritasu Tartus” (2019) on ta kirjutanud ka raamatud „Kättemaks Kirumpääl” (2018), „Salakuulaja Vastseliinas” (2020) ja „Koidik surnud postkastis” (2022).
HOBUNE
Lumelt peegelduv päike kiiskas silmadesse, võttes neist vee välja. Kutsar hoidis hobuse ohje nõrgalt, sest kuhu tollel ikka mujale minna oli kui otse aimatavat lumelinti mööda. Külmunud jõe mõlemal kaldal tumendas tihnik ja hobune ei tahtnud sinna sundideski. Nad olid sõitnud öö otsa ning paaril korral, kui
metselajad ligi tundusid olevat, läks loom pööraseks. Need said olla vaid hundid, kes karjas jahti pidasid. Nad kuulsid ka sute ulgumist, kui nood ründama asusid. Võigas ja läbilõikav ulg pani ihukarvad tõusma ning mehe oda haarama. Hobune läks taas pööraseks ja kukkus lõhkuma. See jahihüüd polnud aga mõeldud neile, vähemasti seekord mitte.
Mees püüdis käeseljaga silmadest vett välja pühkida. Sellest polnud kasu, sest kohe valgus sinna uut asemele. Nad olid teele asunud öösi ning sihtkoht asus päevatee kaugusel. Sõit läks mööda taliteed Tšerjohha jõel, sihiks üksik onn selle kaldal, mille ees kükitas kaks talvituvat lotja. Loodetavasti pole aluseid veel laiali veetud. Ümbruskonna pihkvalased olid käinud neid uudistamas, sest talitee läks ju mööda, ning ka ühe bojaari käsualused käisid piidlemas. Toona peletas neid sõnum, et lodjad seisavad Dmitri bojaarist isa kaitse all. See oli osalt õige, kuid polnud teada, kas Vambolal õnnestus bojaarile ka sõna saata. Õieti polnud teada, kas teised üldse Tartusse tagasi jõudsid, rääkimata mingist sõna saatmisest. Nad olid läinud Vambola ja teise lodjaomaniku juhtimisel Pihkvasse ning sealt läbi Irboska Tartu piiskopiriigi piiril seisvasse Vastseliina linnusesse. Sealt jäi üks päevatee Kirumpääle ning kahe-kolme päeva teekonna kaugusel asuski Tartu. Seda kõike muidugi hea ilmaga ja siis, kui teed olid läbitavad.
Markus kohendas ennast reel, et mitte kangeks jääda. Külm tahtis liiga teha ja käsi valutas. See oli verest paakunud ning kleepus kasuka varrukasse. Haav polnud suur, kuid veritses lakkamatult, sest iga liigutus tõmbas ta irvakile. Mees surus hambad kokku. Silmad jooksid päikesevalgusest vett ja kasuka õmblus kriipis haava.
Kuigi kusagilt ei paistnud, et ilm võiks pöörduda, lootis mees seda ometi. Tuisk kustutaks kõik jäljed. Ta arvas, et keegi ei märka tema tulekut ja lahkumist Pihkvast. Tema tööd märgati siiski. Talitee Velikajal oli linna lähedal saanijälgi risti-põiki täis, kuid nii kaugele tulid vähesed. Parem, kui jälgi poleks. Iga ree jäetud vagu võis saada saatuslikuks, iga märk võis olla reeturlik. Imekombel polnud talle kuigipalju regesid vastu tulnud. Mõned, mis liikusid, tundusid pigem naaberkülla sõitvat kui Pihkvasse minevat. See oli hea, sest jälitajad, kui need peaksid niikaugele tulema, küsitlevad kindlasti vastutulijaid.
Päike vajus tasapisi metsa taha ja jõele enam kiiri ei laskunud. Mees lootis, et jõuab sihtkohta videvikus, sest see oleks parim aeg hobuse tagasiviimiseks. Alguses oli ta mõelnud oma plaani elluviimiseks kasutada oma võõrustajate kronu, kuid see olnuks liiga läbinähtav. Pealegi oli too liiga lahja kannatamaks sellist teekonda. Markus oli püüdnud elajat küll turgutada, ent ega rokamokk väga kosunud. Nii silmaski ta ühel retkel kaks küla eemal võõrast hobust, kelle omanikud olid jätnud kiriku ette lasipuu külge. See oli tore loom ning Pihkvasse minekuks paistis tal jõudu piisavat. Markus tegi suuremaid ringe ja nüüdki oli ta kohe hommikul kõndima läinud. See koht oli piisavalt kaugel lotjade talvitumise paigast, seega poleks tohtinud kahtlust heita. Vaadanud hetkeks ümber, istus mees saani ning võttis suuna Pihkvale. Tuiskas, mis kole. Eksida polnud aga kuhugi ja hommikuks jõudis teeline sihtkohta. Kõrts, mille ta ööbimiseks välja oli valinud, asus lotjade sildumiskohaga võrreldes teiselpool Pihkvat. Sobis hästi, sest Markus ei julgenud sadamakõrtsis oma nägu näidata. Saanud enda ning hobuse öömaja osas selgusele, viskas ta pikali, et retkest puhata.
Ärgates oli juba õhtu ja pärast kerget einet siirdus ta kohe müüride vahele. Tänavad olid tühjad, keerutas lund. Peaaegu keegi ei liikunud hämarduvatel uulitsatel peale vahtide ning mõne hilja peale jäänu. Keegi ei tundnud tema vastu huvi ega küsinud midagi. Tema riietus oli kohalike omaga sarnane, seega ei paistnud siingi midagi kahtlast.
Tõusnud oli tuul, ajades katustelt lund alla ja suud-silmad vesiseks, muist kippus kraevahelegi. Markus kohendas krae kõrgemaks ning toetas selja vastu seina – ta ootas. Ootas oma saaki. Ta oli käinud läbi juba kolm kõrtsi, kus too tavaliselt aega veetis, kuid seal meest polnud. Järelikult oli ta oma tares linnamüüri
kõrval või siis vahikorras. Kui see on nii, on õnn kehv ja ta peab sõitma tagasi. Või julgeb jääda ka homseks? Ta teadis, et kui tahab veel Pihkvas kauplemas käia, peab asjad korraldatud saama. Suvel oli ta elupaiga ning kõrtsid ettevaatlikult järele vaadanud. Kui ta nägi oma vangistajat lotjade ümber luusimas, uuris ta välja, kus mees käis ja elas.
Markusele meenus vangikong, käsi kiskus rusikasse. Ta mõistis, et linnatulek võib ta sinna tagasi saata ning seekord ei päästaks teda miski. Keegi ei saaks ju asjast teada, enne kui vang on poodud või teiba otsas lõpu leidnud. Hetkeks mees kõhkles, kas asi on seda väärt. Oli. Ta jäi paigale, kobades põues nuga, mis oli tema ainus sõjariist. Võõrustajate katuse all teadis ta olevat oda ja kilbi, kuid kiire tulek, pealegi veel võõra hobusega, polnud võimaldanud neid saani pista. Ja kas neid saanukski siia ühes tuua?
Nii seisis Markus sellel tühjal ja tuisusel tänaval juba omajagu aega, ilma et midagi oleks juhtunud. Meenus üks varasem kord, kui ta samuti selliselt varju pidi otsima. Siis oli aga soe ning midagi ei tuisanud näkku. Ta oli läinud Tartus turult Vene värava poole, et Vambola eest ühele Pihkva kaupmehele raha viia. Ühel kõrvaltänaval kuulis ta nurga tagant tuttavat häält ja pööras kõrval seisva maja hoovi, mille kõrges müüris asuv värav oli lahti. Maja alles ehitati, kuid näis, et töö oli soikunud. Ehituskivepalke oli siin-seal laiali, värav valla ning näha polnud hingelistki.
„…sa aru ei saa? Asi peab korda aetama!“ lausus üks tulija. „Mõistan, isand, kuid meid pole saatnud edu.“ „Kuidas pole?! Me saime ju teated?“ „Käskija, meie vend Rupertus on nüüd surnud!“ ei jätnud teine, kuid kasutas aupaklikku tooni. „Kui teeme, mis kohus, võib see juhtuda kõigiga. Me peame ära… Mõistad?“ sõnas peamees hetkeks seisatades. „Mõistan, isand, aga kuidas?“ „Ma räägin sulle, et … on meie tee! Jah, Rupertus on surnud ning veel … moel, aga… „Isand, kuid peale … tugevdati … valvet.“ „Ära mitte kunagi sega minu jutule vahele!“ teatas mees käskival toonil. Siis lisas häält tasandades: „Munk, munk on see, keda me kasutame.“ „Aga, isand, see on ju…” „On küll … kuid see on…“ lausus pealik, enne kui nad Markuse kuuldekaugusest välja jõudsid. Ta oli kuulnud küll kõike, ent ei saanud kõigist sõnadest aru, sest ei mõistnud sel määral sakste keelt. Ta oli ninamehe kohe ära tundnud, sest Curpati osas ei saanud ta eksida. Oli imekspandav, kui vabalt söandas too pärast kõike juhtunut veel Tartus ringi liikuda. Ta pidi olema puhta pöörane või seisma väga heas läbisaamises mõnede Tartu aukandjatega. Teist meest Markus ei tundnud, kuid Rupertus, kellest räägiti, pidi olema see nunnarüüs lossist leitud mõrtsukas. Ja midagi seletati veel ühest mungast! Paganama Pent oma kokkumängus. Ehk oli Curpat käskinud sokutada midagi Markusele, et teda kuulekusele sundida? Või koguni karistada? Nüüd pidi Pent veel mingi käsu täitma. Ordu kippus ikka hirmsasti piiskopi kallale. On, kuidas on, mõtles Markus oma teekonda jätkates. Tehku, mida tahavad. Aga et Pent teda niimoodi sisse tahtis vedada, siis selle eest mees maksab! Maksab ka Curpat, seda teadis ta kindlasti. Ent kuidas, seda polnud ta suutnud veel välja mõelda. Ordumehed olid vigastanud õepoeg Jürgi, et Markust kuulekusele sundida. Selle vastus sai olla üksnes veritasu.
Tõusnud iil keerutas taas lund tänavalt üles ning viskas kamaluga näkku. See tõi mõtted ja mehe suvisest Tartust tagasi pakaselisse Pihkvasse. Ilmselt on tema saak ikkagi vahis. Markus valmistus juba lahkuma. Aga kui ei ole? Kui on lihtsalt täna taresse jäänud või haige? Peab järele katsuma. Tuisu tõttu olid mitmetel majadel luugid seapõiest akende ette lükatud. Majadest kumas tänavale õrna valgust ja ka teda huvitavas tares oli tuli üles võetud. Ent ei saanud ju niisama uksele prõmmida ning sisse kiigata.
Markus vaatas, millega visata. Kõikjal oli lumi ja midagi käepärast ei hakanud silma. Ei, ei. Siiski oli ta ennist midagi märganud ning jalgu lohistades liikus ta tänavat pidi sakitades tagasi. Viimaks leidiski otsitava. See oli hobusesõnnik, mis polnud tuisusel tänaval lumega kaetud. Külmunud pabulad olid just käepärased. Samas polnud need lihtsalt külmunud, vaid ka tänava külge jäätunud. Tuli näha kurja vaeva, et neist mõni kätte saada. Viimaks see õnnestus ning peatselt lendas üks pabul ukse suunas. Teise pabulaga kõlas soovitud kopsatus ja viskaja varjus. Kulus hetk, kui uks avanes ning lävel seisis naisterahvas. Too vaatas ringi, uurides heli põhjust, kuid midagi nägemata sulges ukse. Nüüd oli Markus kindel, et otsitav peab olema vahis. Ülejäänud pabulaid eemale visates läks ta tagasi kõrtsi.
Kuigi kõrtsiruum oli must ja selle seinad polnud ainult nõgised, vaid ka räpased, oli see siiski soe. Mees tõmbas käe vastu pükse puhtaks. Ta polnud märganud, et sulades määrisid pabulad selle ära. Õlut rüübates pidas Markus aru, mida edasi teha. Hetkel, kui ta käe koos kannuga suu juurde tõstis, meenus vangikong. Kannu kiiresti tühjendades ja raha lauale lüües läks ta magama, olles kindlalt veendunud, et homme viib asja ikkagi lõpuni.
Vahisõdur liikus lumisel Pihkva müüril, varjuna hääletult ja märkamatult järgnemas tume kogu, kes kasutas iga võimalust peituda. Müüril põlevad tõrvikud jätsid pimedaid nurki, mis pakkusid selleks hea võimaluse. Müürile tõusmine oli käinud kuidagi märkamatult. Markus oli järgnenud oma ohvrile juba pea pool päeva, kuid hetkekski ei avanenud võimalust plaani teoks teha. Ikka juhtus nii, et too kukkus kellegagi vatrama või käis kõrtsides, jäämata sinna siiski kauaks. Tundus, et temagi otsib kedagi. Ehk otsib niimoodi neid piiskopi- või ordualade mehi, kellega on kokku puutunud. Leidis ta ju ka Markuse. Peab olema valvel, et ta jälitamist ei märkaks.
Mees oli veel korra käinud tares ja Markus seadis ennast seal lähedal sisse. Äärepealt oleks ta kätte kukkunud, kui mees väljus ning otsejoones tema valitud peidupaiga suunas tuli. Tal polnud kuhugi pageda ja viimases hädas lükkas ta lahti tare ukse, mille ees seisis, astudes üle läve. Õnneks oli see tühi ning vaid pime vanamutt istus hagu lisades kolde ees. Too püüdis sisenejaga juttu teha saamaks aimu, kellega tegemist, kuid võimaluse avanedes lahkus Markus kohe majast.
Pihkvalane siirdus linnamüürile ja kadus väravale lähenedes vahiruumi. Varitseja istus väljas ning püüdis liigutades sooja hoida, et kondid kangeks ei jääks. Oli juba pime, kui otsitav ennast müürile asutas. Korraks käis mees ennast kergendamas, aga hetk talle kätte maksta läks käest – veel kaks valvurit väljus vahiruumist sama plaaniga. Markus kirus neid mõttes: käivad nagu noored piigad ninapidi koos. Kuid eks need pihkvalased käisidki karjas. Tuisk oli läinud ööl lakanud ning ilm polnud külm. Vaid mõned puhangud keerutasid aeg-ajalt lund. Polnud väga vigagi vahtide asjatoimetuste järel oodata.
Markus seisis ühe onni varjus ja sööstis järsku paigalt. Ta tormas üle tänava vahiruumi suunas, poetas ettevaatlikult ust ning volksas sisse. Ta oli arvestanud õigesti – vahiruumis polnud hingelistki. Ruumis olid laud ja kaks pinki, koldes hubises tuli. Laual vedelesid toidujäänused ning mingid nartsud. Sissetungija
leidis vastasseinast trepikäigu. Kui ta müürile jõuab, võib seal varitsust jätkata. Varem või hiljem peab saak temast mööduma. Markus peatus, sest keegi laskus trepist vahiruumi. Väljast kostsid samuti vahtide sammud. Üheainsa hirmsa silmapilgu jooksul mõistis ta, et on lõksus.
Erkki raamatuid saab koju tellida MIRKO platvormilt SIIT ning e-raamatuid laenutada SIIT.
