Seekordne postitus on keelekeskuse nooremlektori Kerli Linnati sulest.
Esmalt võõrkeeleõpetaja üleskutseline mõtisklus ühest raamatust, mida parasjagu loen ja mille üle kolleegidegagi tahaks aru pidada. Olen Jonathan Haidti raamatu The Anxious Generation: How the Great Rewiring of Childhood is Causing an Epidemic of Mental Illness retseptsiooni lugenud nii USA kui Suurbritannia kui ka Soome tegelikkuse peegeldustena ning probleemi tõsidust tajuvad teravalt kõik.
Nimelt toob autor välja, et lapse- ja nooruspõlve nutitelefonis veetnud inimestel on aju kujunenud teistsuguseks kui n.-ö. mängukeskset lapsepõlve kogenutel, kuivõrd kontrollimatu mäng palliväljakul, turnimispuul, pargis, metsas või ka veidi keelatud paikades aitab lastel tekitada olukordi, mis loovad pinnase toimetulekuks nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui sotsiaalselt keeruliste situatsioonidega. Mõnikord minnakse riidu, mõnikord aga põnevale seiklusele, kuid pidevalt tõlgendatakse üksteise sõnu ja kehakeelt ning tegutsetakse, sest lahendus tuleb leida – kõik ju tahavad, et tore oleks. Nullindatel sündinud-kasvanud lapsi aga enam nii varmalt õuemängudele ei lubatud, sest vanemad olid (peamiselt netiavarustest kogutud lugude põhjal) välismaailma liialt ohtlikuks määratlenud ja nii said lapsed endale pihku hoopis moodsa kaaslase, mis neid siis turvaliselt toas pidi hoidma.
Põlvkonnad on ikka erinevad, ent seekordne murrang vanadest Nokia-telefonidest nutimaailma olevat aga olnud kiirem ja hulga sõltuvust tekitavam kui eelmiste põlvede üleminekud näiteks raadio-, tele- ja videomaailma. Nii ongi aktiivne sotsiaalne suhtlus ülikiirelt asendunud ekraanide ja pinnapealse chat-iga, näiline igavus on talumatu ja paljud pause-funktsioonita olukorrad tekitavad ärevust. Eelmise või üle-eelmise põlve esindajana on pedagoogil seda raske lõpuni mõista, püüame muidugi empaatilised olla, ent, olgem ausad, tegelikult jäävad sedalaadi hirmud meie jaoks siiski võõraks, sest üleminek tähelepanumajandusele oli tõepoolest ütlemata kiire ja siirdefaasideta.
Võõrkeele õppimine on teada-tuntud ärevuse allikas, sest ei saa pelgalt kursuse lõpus loengumaterjale tuupides eksamiks valmistuda, vaid tuleb pidevalt suhelda, häält teha, küsida-vastata ja siis veel ka iseseisvalt õppida. Mõni pelgab Mika Häkkineni hääldust, mõni kardab kaasõppijate reaktsioone, mõnel lihtsalt vimm teatud võõrkeele vastu. Ja kui veel lisada Haidti käsitletud ’põlvkondlikud’ iseärasused, on probleem justkui keeleõppesse eos sisse kirjutatud.
Miks sellest jälle rääkida? Oleme Sisekaitseakadeemiaski teel aina ekraanikesksemale õppele, kus Moodle’i tuimad kerimishelid peaksid asendama teatud hääletoonil lausutud spontaanseid sõnu ja žeste ning klaviatuuriklõbin vahetut arutelu. Samas pole ma päris kindel, kas arvestame seeläbi nende põlvkondlike iseärasustega, kas pakume neile tasandust ja järeleaitamist omal ajal ehk kogemata jäänud olukordadele ja interaktsioonile või ainult süvendame ekraanisõltuvust? Ehk teisisõnu tunnen, et vajan isegi järeleaitamist, kuidas ekraaniõpe päriselt uue põlvkonna õppijate toetavasse teenistusse viia.
Aga tegelikult tahtsin rääkida eesti kirjandusest ja miks mõnikord vastik on hea. Sest kes siis eesti kirjandust veel peaks lugema kui mitte meie, eestlased. Endise kirjandusõpetajana võiksin jäädagi üles lugema mahukamate terviktekstide lugemise kasutegureid struktuuride ja süsteemide tajumisel jne, ent taltsutan end.
Hannes Parmo „Beeta“ – kõigile, kes sõjas veel ekslikult midagi heroilist püüavad näha. Kui vormilt ja arutelult tundub romaan esmalt suisa küündimatu, siis tasub siiski pisut kannatust varuda – see kõik on sihilik võte jutustaja igakülgset jäletust veelgi rõhutada. Enesearmastajate ajastule sobiv ninanips, kuivõrd ka autorile endale ei tundu jutustaja sugugi meeldivat. Jaburaid hetki on tõepoolest rohkelt (nagu Mart Juur oma soovituses lubas), ent lõppkokkuvõttes peaks teos meid eeskätt panema taas mõtlema alaväärsust tajuva enesearmastuse teele jääva verenire põhjendamatusele.
Ja siis kevade saabumise auks muidugi minu enda vaieldamatu lemmik Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“, mis käsitleb küll samuti inimloomuse tumedamaid külgi, kui need keerulistel aegadel võimenduvad, ent sisendab siiski ka elujaatavat optimismi.
„Beeta“ saadavust erinevatest raamatukogudest vaata SIIT. Kui raamatukokku ei viitsi/saa minna, siis saab selle mugavalt koju tellida MIRKO kaudu.
Raamatu „Seitsmes rahukevad“ saadavust erinevatest raamatukogudest vaata SIIT. Ka seda teost on võimalik MIRKO kaudu koju tellida.
Kerli Linnat on õpetanud Sisekaitseakadeemias inglise keelt pea 8 aastat ning soovitab kõigil midagi asjalikku või toredat lugeda, lugeda, lugeda. Ja siis sellest teistelegi rääkida.
