Genotsiidi anatoomia. Ühe rahva hävitamise lugu

Selles postituses ei tule vaatluse alla raamat vaid film. 12. aprillil näidati Sisekaitseakadeemias kaht usbeki päritolu briti ajakirjaniku ja filmitegija-dokumentalisti Shahida Tulaganova filmi: „Põgenemine Xinjiangist“ (Fleeing Xinjiang, 2022) ja „Ukraina varastatud lapsed“ (Ukraine’s Stolen Children, 2023). Linastusel oli kohal ka filmide autor ise, kes rääkis, kuidas need filmid sündisid ja vastas vaatajate küsimustele. Alljärgnevalt jagab oma mõtteid esimese filmi kohta ja avab selle tausta sisejulgeolekuinstituudi teaduskeskuse teadur Hiina-uurija Märt Läänemets.

Xinjiang on praegu Hiina Rahvavabariigi koosseisu kuuluv hiiglasuur (ligi 1,7 miljonit km2) ala Sise-Aasias, mille ametlik nimetus on Xinjiangi Uiguuri Autonoomne Piirkond. Ajalooliselt, eriti läänes, on see tuntud ka Ida-Türkistani nime all ja sealse põlisrahva uiguuride järgi kui Uiguristan. Nime Xinjiang andsid sellele hiinlased, kui see maa 18. sajandi keskel tollal Hiinat valitsenud Qingi dünastia poolt alistati. Xinjiang tähendab hiina keeles ’uued piirialad’ – vihje asjaolule, et tegemist ei ole põlise Hiina ala, vaid vallutuse teel Hiinaga ühendatud uue territooriumiga.

Maa vabadust armastav põlisrahvas, türgi (turgi) rahvaste hulka kuuluvad islamiusulised uiguurid, ei leppinud uute valitsejatega, ja Hiina keisririigi ajal olid ülestõusud seal üsna sagedased. 20. sajandi esimesel poolel üritati isegi oma riiki luua, kuid ebaõnnestunult. Kõikidele rahvuslikele iseseisvuspüüdlustele tegi lõpu Uiguristani taasalistamine kommunistliku Hiina Rahvavabariigi poolt 1940–1950ndate vahetusel. Kuid uiguuride vastupanuvaim ei ole vaibunud. Ka uuemal ajal tänaseni välja on see „tuha all“ edasi hõõgunud ning aeg-ajalt ka vägivaldsete protestidena Hiina repressiivse poliitika vastu lahvatanud.

Hiina RV praeguse juhi Xi Jinpingi üle kümne aasta kestnud valitsemisajal on kommunistlikku impeeriumi kuuluvate mittehiina rahvaste tasalülitamisele suunatud poliitika oluliselt karmistunud. Kommunistliku partei „Hiina rahva suure taassünni“ programm näeb ette nende sulandamise ühtsesse suurde hiina rahvasse. Uiguurid, tiibetlased, mongolid ja kümned teised rahvad tunnevad seda nende kultuuri ja iseolemise allasurumise ning järk-järgulise ümberrahvastamisena. Eriti jõhkralt toimub see Xinjiangi islamiusuliste rahvaste (peale uiguuride elab seal kasahhe, usbekke, kirgiise jt) kallal, millele on loonud „soodsa“ tausta võitlus islamiterrorismi vastu kogu maailmas. Hiina valitsejad on seda ära kasutades kuulutanud Xinjiangi islamiterrorismi potentsiaalseks taimelavaks ja õigustavad kõiki massirepressioone võitlusena pead tõstva terrorismi ja ekstremismi vastu.

2017. aastal hakkas maailma pressi tulema üha rohkem lugusid Xinjiangis kerkivate hiiglaslike kinnipidamiskohtade ehk sisuliselt koonduslaagrite kohta, kuhu paari järgneva aasta jooksul suletud inimeste üldarv ületas hinnanguliselt miljoni. Sellega kaasnesid teated uiguuride ja teiste mittehiinlaste totaalse jälgimise, liikumisvabaduse piiramise, massiarreteerimiste, perekondade lahutamise ja sundümberasustamiste kohta. Inimeste jälitamine ulatus ka üle riigipiiri emigratsioonis elavate uiguurideni. Vähesed pääsenud rääkisid õuduslugusid kinnipidamiskohtades toimuva kohta, kus peksmine, piinamine, vägistamine, naiste sundsteriliseerimine ja rutiinne ajupesu olid igapäevased nähtused.

Shahida Tulaganova kolmveerandtunnine film näitab kõike seda fragmentide kaudu üksikute inimeste ja perekondade lugudest, kes Hiina repressiivaparaadi hammaste vahele jäänuna on pidanud üle elama uskumatuid kannatusi. Samuti on see film nii uiguuride ja kasahhide kui ka hiinlastest aktivistide ennastsalgavast tööst kõigi nende õuduste paljastamisel, taustaks Hiina võimude ähvardused nende endi ja nende pereliikmete vastu.

Film algab sõitvast autost salaja filmitud panoraamvaatega maantee ääres kilomeetrite viisi kõrguvatele okastraadiga palistatud betoonmüüridele, mille taga on hoonekompleksid tuhandetele kinnipeetutele. Selliseid on üle kogu Xinjiang piirkonna ehitatud kümneid. Moonutatud hiinakeelne meeshääl räägib hiina keeles, et nende filmimiselt tabamine tähendab viivitamatut arreteerimist.

Edasi näeme intervjuud vanema kasahhist mehega, kes Kasahstanis elades on kogunud toimikud tuhandete Hiinas elavate rahvuskaaslaste kohta, kes on neisse laagritesse sattunud. Samuti näeme pisarais vanamemme, kelle kaks poega jagavad sama saatust, kusjuures ta pole nende kohta aastaid mingit teavet saanud. Kasahstani võimude poole pöördumine abi saamiseks pole seda aga toonud, sest Hiinaga head läbisaamist ja majandushuve peetakse tähtsamaks, kui rahvuskaaslaste kannatusi.

Südantlõhestav on pere lugu, kus emigratsioonis elav isa kasvatab üksi üheksa-aastast tütart, kelle ema viibib juba kuus aastat vangilaagris. Vaid tütre sünnipäeva puhul lubatakse tal saata paariminutine telefonivideo, mis ei jäta kahtlust tema muserdatud olukorrast. Näeme ja kuuleme ka põrgust pääsenud keskealise naise lugu sundsteriliseerimisest, millest ta veel aastaid hiljem ei ole toibunud.

Vähem traagiline ei ole ka uiguurist ema lugu, kes ise elab emigratsioonis, kuid kelle isa vangistati. Hiina võimud saatsid talle nõudmise, et ta saadaks oma kuueteistaastase poja kodumaale haridust omandama, mis võiks tema isa saatust kergendada. Heausklik naine tegigi seda, kuid kooli asemel saadeti ta alaealine poeg üheksaks aastaks vangilaagrisse. Hiina võimud saadavad talle ähvardusi, et kui ta ei lõpeta kodumaal toimuva kohta andmeid kogumast ning koostööst välismaa ajakirjanduse ja inimõigusorganisatsioonidega, ootab tema isa ja poega ees veel pikem vangistus.

Filmis näidatakse ka Hiina võimude elektroonilise kõikjale ulatuva jälgimissüsteemi mastaapi Xinjiangis. Samuti näeme üht omapärast ümberkasvatamismeetodit, mis seisneb selles, et uiguuri või kasahhi peredesse pannakse teatud perioodiks sundkorras „kostilisena“ elama hiina rahvusest inimesi, kes peavad siis pererahvast mõjutama ja „harima“ Hiina võimude heade kavatsuste osas. Eriti masendavad on aga sissevaated lastekodudesse, kuhu satuvad juba väikelapseeas tuhanded uiguuride ja kasahhide lapsed, kelle vanemad on arreteeritud või saadetud kuudeks või aastateks kodust kaugele tööstusettevõtetesse sisuliselt sunnitööle. Loomulikult toimub seal kasvatus ja haridus ainult hiina keeles ja need lapsed on tõenäoliselt oma peredele, rahvale ja kultuurile kadunud.

Filmis nähtud fragmentide taga on aimatav kogu see süsteemne õudus, mida Hiina Kommunistlik Partei Xinjiangis (ja mitte ainult seal) mittehiina rahvaste suhtes viljeleb „õilsa“ eesmärgi nimel ehitada üles hiinakeelne õitsev kommunistlik paradiis. Ja see on ainult osa suurest „ümberkujundamistööst“. Filmi ei mahu lood uiguuride pühapaikade ja surnuaedade hävitamisest, nende massilisest sundümberasustamisest Hiina teistesse osadesse, haridusgenotsiidist, üleüldisest igapäevasest hirmuõhkkonnast jne. Kuid seegi, mis nähtud, ei saa kedagi külmaks jätta. Kõik see toimub meie kõrval 21. sajandil üleilmastumise ajastul.

Rahvusvaheline üldsus on Hiina võimude repressioonpoliitikale oma rahva vastu üsna jõuliselt reageerinud. 2021. aastal üllitas mõttekoda Newlines Institute for Strategy and Policy raporti, kus näidatakse, et Xinjiangis toimuv on tuvastatav genotsiidina. 2022. aastal andis ÜRO inimõiguste ülemvoliniku amet välja hinnangu, kus põhjaliku analüüsi tulemusel leitakse, et Xinjiangis Hiina võimude poolt põlisrahva suhtes toimepandu on hinnatav inimsusevastase kuriteona. Lisaks on aastate jooksul ilmunud massiliselt tunnistusi ja artikleid ajakirjanduses. Hiina võime pole see seni aga peatanud.

Märt Läänemets on Hiina-uurija, tõlkija, õppejõud ja publitsist. Alates 2022. aastast töötab ta Sisekaitseakadeemias teadurina ja uurib Hiinast lähtuvaid julgeolekuohtusid. Vt ka tema hiljutise kollokviumiettekande salvestust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga