Täiendusõppe keskuse projektijuht Tiina Karu kirjutab oma viimasest põnevast lugemiselamusest.
Tartu-Tallinn liinil oli minu kaaslaseks Pegasuse väikese sarja raamat “Virvarebane” (2013), autoriks Islandi kirjanik ja luuletaja Sjón. Ma ei teagi, kas tegu oli rahvajutuga nagu tiitellehel kirjas või “proosapoeemiga, mida võib võrrelda ka sümfooniaga” nagu tutvustab tagakaas. Igal juhul Islandit kumas raamatus palju – lumiseid välju, napisõnalisi karuseid mehi ja minimalismi. Põnevalt ning ajanihkega oli kokku sõlmitud kaks lugu: pastori rännakud maagilise sinirebase otsingutel ja hiljem lumevangis olles vestlused sama loomaga, ning taimetarga meenutused elust armsa Abbaga ja naise viimasele teekonnale saatmine.
Tõlkes ei tule see välja, aga raamatu originaalpealkiri “Skugga-Baldur” tähendab nii kurja vaimu, halbade kavatsustega oma nime varjavat meest kui ka müütilist looma. Kõik need on rohkem või vähem raamatus ka esindatud.
Abba oli Downi sündroomiga tüdruk, kes müüdi isa mahitusel välismaistele meremeestele. Üks teine Downi sündroomiga tegelane oli raamatus veel – tema oli pastori sulane. Taustaks oli välja toodud 1866. aasta London Hospital Reportsi artikkel, milles püüti selgitada, miks tõid valged naised aeg-ajalt ilmale asiaatlike tunnustega lapsi. Arvati, et lapse kandmise ajal võis seda põhjustada ema hingeline vapustus ja seda eelkõige loote arengu seitsmendal etapil. Loote arenguetappideks peeti siis kala-roomaja-lind-koer-ahv-neeger-asiaat-indiaanlane-valge inimene. Islandil surmati sellised “asiaatlikud” lapsed kohe sündides. Vaid mõned jäid ellu – need, kes sündisid ääremaadel, kus ämmaemandat, kes neid teise ilma oleks saatnud, ei olnud. Need õnnetud kondasid ringi ja nende eest pidid hoolt kandma talunikud, kelle maalt nad leiti. Tavaliselt ei olnud neil muud varandust kui „sissehingatud õhk“.
Raamatu lugemine läks imekiiresti, sest mõnikord oli leheküljel vaid rida või paar, teinekord rohkem. Aga paus kandis ja “õhk” seal vahel andis aimu tühjadest lumistest väljadest, üksindusest ja otsingutest. Lugesin raamatu huviga läbi. See oli korraga nii aeglane kui ka tempokas, huvitav kui ka igav. Natuke imelik ja võõras, aga samas omane. Teist korda enam ei loeks, aga kuidagi jäi pikemaks ajaks kummitama see lumi ja vaikus ja teekond.
Raamatu saadavust erinevates raamatukogudes saab vaadata SIIT. Raamat on võimalik tellida koju MIRKO kaudu.
Tiina Karu on täiendusõppe keskuse projektijuht, kes on 13 akadeemias töötatud aasta jooksul olnud ametis ka sisejulgeoleku instituudis ja õppeosakonnas. Tiina armastab lugemist, raamatuid, raamatukogusid ja raamatupoode ja mõnikord ka ise üht-teist kirjutada. Lisaks on Tiina jaoks tähtsal kohal liikumine ja sport ning erinevad toitumise- ja terviseteemad.
