Politsei- ja Piirivalvekolledži õppekorralduse spetsialist Sigrid Sünd jagab viimase kinokülastuse positiivseid emotsioone. Nimelt käis Sigrid vaatamas filmi „Vaesekesed” ja räägib meile sellest lähemalt.
Mulle meeldivad raamatud ja filmid (tegelikult üleüldse kultuurielamused), mis on natuke kiiksuga. Just selle lootusega ma ennast seekord kinno sättisingi. Ei pidanud pettuma.
„Vaesekesed“ on kreeka režissööri Yorgos Lanthimose pöörane film, mis pakub lisaks headele näitlejatele ja kaasahaaravale loole ka imelist visuaalset naudingut. Kõrvu jääb ka omapärane ja filmiga ideaalselt kokkusobiv muusika. Pole ime, et see linateos on juba võitnud mitmeid auhindu ja ennustatakse ka lisa. Tasub ka märkida, et film põhineb Alasdair Gray samanimelisel romaanil.
Filmi esimene stseen juhatab vaataja veidi vildakasse ja kummalisse maailma, mille peategelane on kaunis, aga lapselikult ringitaaruv ja lalisev Bella Baxter (Emma Stone). Naine elab uhkes ja suures majas koos koletisliku välimusega teadlasega (Willem Dafoe), kes teeb loomade ja inimestega katseid. Tema kodus jooksevad ringi koerapeaga kanad ja muud veidrad elukad, ka maja sisustuses võib märgata kummalisi detaile. Teadlane on Bella jaoks isa ja Jumal, maja ja seda ümbritsev aed on tema maailm. Aja möödudes hakkab naine aina enam tundma huvi iseenda ja ümbritseva maailma vastu, lõpuks ei jäägi tema „isal“ muud üle, kui lasta ta turvalisest pesast välja avastusretkele. Lapsnaisest saab iga päevaga aina küpsem ja teadmisjanulisem naine, kes hoolimata oma veidrustest teisi enda ümber kütkestab. Nii on tema juures kogu aeg mõni mees, kes üritab teda raamidesse suruda ja kinni hoida. Üks neist läheb koguni nii kaugele, et paneb ta sõna otseses mõttes kasti kinni ja toimetab laevale, et naine ei saaks tema juurest põgeneda. Aga Bellat ei hoia miski tagasi, ta on isepäine ja ei pea paljuks ka puhtalt uudishimu ja kogemuste nimel bordellis töötamist. Miks on Bella nii omamoodi ja mis saab temast filmi lõpus? Selle jätan siin postituses saladuseks.
Mina sain filmi jooksul palju naerda ja lahkusin kinost hea tujuga. Mulle meeldis, et olulised ja tõsised teemad (ühiskondlikutele normidele allumine, feminism vs patriarhaat jne) olid esitatud nii humoorikas ja mängulises võtmes. Kes ei karda provokatiivset ja fantaasiarikast sisu, sellel soovitan film ära vaadata.
Kes tahab filmi kinno vaatama minna, siis kiirustage, sest seda on Eesti kinoekraanidel näidatud juba alates 12. jaanuarist!
Sigrid Sünd on Politsei- ja Piirivalvekolledži õppekorralduse spetsialist, kes on akadeemias töötanud ka raamatukoguhoidjana. Sigridile meeldib lugeda ja kirjutada, käia kinos ja kontsertidel. Oluline koht on tema elus ka spordil.
