Erkki Koort ja „Koidik surnud postkastis”

„Koidik surnud postkastis” on põnevik, mis viib meid otse surnud postkastide* keskele 1990-ndate Eesti võitlustandril, kus segunevad Venemaa, Rootsi ning mitmete teiste riikide luurehuvid ning organiseeritud kuritegevus. Loole lisab hoogu ja vürtsi peategelase elukaaslase saladuslik kadumine ning sellest tingitud eluohtlikud sekeldused.

*surnud postkast – peidik, kuhu jäetakse sõnum, mille käest kätte andmine oleks liiga riskantne

Erkki Koort on pikaaegne julgeolekuekspert, kes on töötanud nii Kaitsepolitseiametis kui ka Siseministeeriumis. Hetkel töötab ta Sisekaitseakadeemias Sisejulgeoleku Instituudi juhatajana ja kirjutab oma valdkonna teemadest ajalehes Postimees. Varasemalt on tema sulest ilmunud keskaegsete seikluslugude triloogia („Kättemaks Kirumpääl“ (2018), „Veritasu Tartus“ (2019) ja „Salakuulaja Vastseliinas“ (2020)), mis pälvis Bernhard Kangro nimelise kirjandusauhinna. Koortide suguvõsa on pärit Lõuna-Eestist, enne teist ilmasõda elas osa tema esivanemaid Kirumpääl. Põldu tehes leiti sealt münte ja vana sõrmus. Need leiud andsidki ehk tõuke kirjutada ajastust, kuhu need asjad kuuluvad.

Järgnevalt jagame raamatust väikest katkendit ja lisame juurde autori hoiatuse: tarbida vastutustundlikult ja omal vastutusel!

***

26. peatükk

Jan avas kiirustades akna, kuuldes ikka veel kloppimist uksele. Õnneks oli ilm pimedamaks läinud ja hakanud sadama. Emad koos lastega olid mänguväljakult lahkunud ning peamiselt värvilistest rõngastest koosnev kaelkirjak seisis õnnetuna keset tuuleiile ja vihmasabinat.

Ta libistas end aknast ruttu allapoole. Riietele oli ta peale tõmmanud mingi korterist leitud hallika mantli ja käes olid samast võetud rohelised kindad. Mantel pidi takistama riiete määrdumist ning kindad vältima jälgede jätmist. Loomulikult pidi maskeering eksitama ka võimalikke jälitajaid.

Pähe oli mees pannud suvalise mütsi. Nüüd adus ta, et selle peakatte tõttu saab ta ilmselt täid. Korter kubises iga liiki sitikatest ning ta polnud päris kindel, mitu liiki ta ühes võttis.

Sellel polnud aga hetkel tähtsust. Maapinnale laskudes põrutas mees ära parema jala, mis sattus maja ümbritsevate betoonplaatide reale, ja kukkus. Ta ajas ennast kohe püsti ning sööstis sellest neetud kaelkirjakust mööda tühermaa suunas. Püstolit kobades püüdis ta olla kindel, et suudab seda ka kinnastega haarata. Põgenemise harjutamise juures oli seda küll mitmeid kordi tehtud, aga vihmaga poris joostes oli see midagi muud.

Tagasi vaadates proovis Jan aimdust saada jälitajatest. Kedagi ei paistnud. Järsku rebis tugev löök ta jalust ning ropud venekeelsed hüüded kostitasid teda võika naeruga. Tugev käsi haaras uuesti kraest ja tõstis ta püsti. Samal hetkel tabas maa ja taeva vahel rippujat teise ründaja hoop kõhtu. Põgeneja püüdis haarata relva, kuid ei suutnud selleni jõuda. Kõhtu tuli uus tou.

Abitult kätega õhku vehkimise ajal pudenesid veest raskeks muutunud kindad käest ja ta tundis järsku sõrmede vastas mingit varrast. Meeleheitlikult selleni küünitades, sai ta varda haardesse ja virutas ette. Kuigi teda ennast tabas löök, oli see nõrk, mida peaaegu ei tundnudki. Vastane oli jooksnud endale armatuurvarda kõhtu ja lebas valudes maas. Veri segunes kunagise ehitusplatsi kruusaseguse pinnasega ning vihmapiisad pritsisid seda üles.

Teda hoidev käsi võttis hoogu, et lüüa ta ehituskivide otsa lõhki. See on selline silmapilk, mil sündmused kulgevad kiiresti, aga aeg seisab justkui paigal. Käe taskusse sirutanud, õnnestus Janil tõmmata välja TT ning selle pide vangistajale peaaegu täielikult keresse tühjendada.

Mõlemad kukkusid porisele kruusale. Jan kargas püsti ja varjus telliseid täis aluse taha. Adrenaliini täis keha ei lasknud rahulikult relva laadida ning uus salv kukkus kruusasele pinnasele. Vaikselt vandunud, kobas mees maapinda, et seda pimedas leida. Viimaks leidis ta otsitava kätte, aga enne oli katsunud läbi mingi asja, mis võis olla kuivanud koerajunn või käbi. Kuuski läheduses ei kasvanud.

Kiiruga puhastas Jan salve liivateradest ja laadis relva. Paistis, et kedagi polnud enam tulemas. Siiski suunas ta hämarduval ehitusplatsil pladisevas vihmas püstoli hullumeelsena kõigile ja kõigele, mida vähegi nägi. Kaltsuna märjast mütsist valgus näole vett.

Maas korisev ründaja, sooniline armatuurvarras kõhus, vaatas teda vihkamist täis pilguga. Haav ei pruukinud paralüseerivale iseloomule vaatamata olla eluohtlik. Jan sihtis, pööras seejärel pilgu kõrvale ja vajutas päästikule. Relv andis taas tõrke. Kui ta oli uue kuuli rauda tõmmanud, polnud enam põhjust tulistada, kuigi mehe klaasistunud pilk vahtis teda ikka veel etteheitvalt.

Põgenik tormas eemale, sest teadis, et abi pole loota ning laskemoon hakkab lõppema. Osa padrunitest oli ta jätnud hotelli, kuna polnud põhjust uskuda, et tuleb säärast lahingut pidada. Järjest suurema raevuga jooksis ta mööda tühermaad, pressis ennast läbi üha uutest teele kerkinud tihnikutest. Juba kolm korda oli ta peatunud, sest tahtis kontrollida jälitamist. Vesi tilkus varitsemise ajal silma ning suuni jõudnuna limpsas mees selle ära. See oli ka ainus, mis janu pisutki leevendas. Kurk kuivas meeletult.

Süda tagus, kui ta rauast mahuti taga järjekordselt saba kontrollis. Tundus, et tema hingeldamist on kuulda isegi kesklinna.

Kedagi ei tulnud.

Jan võttis oma riietelt võõra mantli ning heitis selle paaki. Samasse läks ka müts. Seljakotist kraamis ta välja teise õhema palitu, samuti uue peakatte. Ka kott kadus mahutisse.

Uuesti hakkas mees mööda tühermaad teisel pool paistvate tulede suunas jooksma. Viimaks ometi hakkasid need lähenema, kuigi nendeni jõudmine näis nõudvat igaviku.

Vahetult enne maju peatus ta korraks mingi putka taga, millest oli püsti vaid kaks seina. Vihm oli jäänud vähemaks. Siin laiuvasse prügihunnikusse lükkas ta korterist võetud mantli, kuid mitte relva. Selle leidmine võinuks tema jaoks olla liiga ohtlik.

Kui Jan oli veendunud, et teda enam ei jälitata, poetas ta osadeks võetud püstoli koos alles jäänud laskemoonaga tühermaal avatud kanalisatsiooniluugist sisse. Võika haisuga solk pahises kaevu põhjas raugematu hooga. Andam kadus pimedusse ning vaid kolksatused ja üksikud sulpsatused reetsid toimuvat.

Relva allesjätmine oli sama riskantne kui sellest loobumine. Esimene tähendas tema enda sidumist sündmuskohaga, samas polnud tal end uue rünnaku korral enam millegigi kaitsta. Ometigi tundus uus rünnak hetkel lihtsalt ebatõenäolisem.

Taamal paistis bussipeatus. Üksik latern valgustas seda justkui kummalises filmis ning mees kõndis masinlikult sinnapoole, püüdes valvsust mitte kaotada.

Üksik vanamutike istus peatuse pingil, seljas sinine kulunud jope ja peas ebamäärast värvi peakate, mille värv võis kunagi olla oranž. Eit kimus suitsu ja vaatas tulijat umbusklikult. Sealkandis oleksid kõik jälginud sellist saabujat kahtlustavalt.

Peatselt saabus buss, mis kandis silti „Tsentr“. Jan ei teadnud, kus see keskus asub ning kui palju maksab pilet, aga istus peale, et vähemasti paar peatust edasi sõita. Eemale siit, eemale tühermaast, eemale ründajatest! Ühtlasi tundis ta, et sõidab eemale ka Nastjast. Tal ei õnnestunud naist leida ning ta ei teadnud midagi tolle saatusest. Pladisevas vihmas seisnud kaelkirjak laste mänguväljakul oli justkui ainuke niidiots, ainus side kaasaga. Sellest oli vähe, sellest oli pagana vähe.

Jan ohkas, siis püüdis küünarnukke põlvedele toetades suruda sõrmi läbi lühikeste juuste. Alles seejärel avastas, et kannab ikka veel korterist maskeerimiseks võetud teist mütsi. Mõni ime, et mutike teda imelikult vahtis.

Kolm peatust edasi astus ta maha. Pärast bussi eemaldumist viskas ta esimese asjana minema mütsi, kuigi oli selle peast võtnud kohe, kui eideke väljus. Nüüd kõndis ta paarkümmend meetrit eemal paistva taksofoni juurde. Vaadanud lähima maja aadressi, tellis ta takso.

Peatselt peatus tema ees vana Volga. Juhile ütles ta sihtkoha, mis asus kümne minuti jalutuskäigu kaugusel tema hotellist. Kuigi tal polnud aimugi, et sündmused sellise pöörde võtavad, oli ta igaks juhuks endale legendi välja mõelnud.

Kui Jan viimaks majutuskohta jõudis, oli ta rampväsinud. Vahetult enne hotelli oli talle tulnud vastu kamp agressiivseid noori. Midagi siiski ei juhtunud, kuid adrenaliini ülessaamiseks oli see piisav. Ometi ei saanud ta kohe voodisse heita, vaid kontrollis toa üle. Korraks vaatas veel vannituppa ning leidnud, mida uurima läks, astus uuesti koridori.

Hoolikalt ümbrust jälgides avas ta tuletõrjekapi, kus ilutses suur silt „Ne rabotajet“. Ühest õõnsusest koukis ta välja karbi padruneid ja pistis need kägardatud ajalehe vahele. Siis läks ta tuppa tagasi. Samas kapis oli vastuluure juht hoidnud ka relva, sest seda tuppa võtta olnuks liiga riskantne. Ruttu sulges ta ukse ning tõkestas sissepääsu varem valmistoodud toolidega. Edasi kiirustas vannituppa, kus tõmbas WC-potil lahti äravoolutoru. Kähku kallas mees padrunid sellesse ja toppis sinna ka karbi, siis asetas toru tagasi oma kohale ning tõmbas vett. Ootas, kuni paak oli täis, ja kordas tegevust. Alles seejärel saabus kergendus ning kui surin kehas, kätes ja jalgades lakkas, istus ta põrandale. Ta lihtsalt istus.

Lõpuks ajas Jan end taas üles ning asus palavikuliselt käsi pesema. Üha uuesti ja uuesti. Vahepeal pesi ära ka oma kingad, samuti määrdunud pükste sääred. Siis küüris jälle käsi. Kuivatas need paberiga ja lasi sellegi potist alla.

Järsku turgatas talle pähe mõte. Ta haaras tühja veeklaasi ning astus koridori. Seal läks ta koristajaruumi ukseni ja kui veendus, et seal kedagi pole, sisenes. Midagi puutamata vaatas Jan ruumis ringi. Peagi leidis ta otsitud purgi, mille sisu valas klaasi. Teisest anumast võttis ta pastat ja keeras selle paberisse.

Tagasi tuppa jõudnud, asus mees uuesti käsi küürima. Ta nühkis neid rohelise seebi ja pastaga, et kõrvaldada lasu jäägid.

Hetkeks ta peatus ning vaatas peeglisse. Vesi pahises kraanist edasi, kuid ta lihtsalt vaatas. Pea sügeles. Tänane päev ei pidanud selliseks saama! See ei pidanud olema midagi sellist! Ta otsis oma naist. Ta tahtis leida vaid Nastjat! Kes olid need inimesed, kes teda ründasid? Miks? Nähtavasti töötavad korteris juba kriminalistid ning ta püüdis palavikuliselt mõelda, kas ta võis ruumi jätta jälgi.

Jan tõstis vett näkku. Üha uuesti ja uuesti pesi ta nägu. Miks küll? Miks? Kas teda varitseti? Kas teati, et ta tuleb Nastjat otsima? Kas tema hotellis olemisest teatakse? Kas naisega on midagi juhtunud? Kindlasti on! Kas need inimesed olid selle taga? Ta ei saa neilt enam seda küsida ning enne polnud lihtsalt võimalust. Ükski neist neljast, kelle ta surmas, polnud varem küsitletav.

Kas see võis olla Moskva seatud lõks? Kuidas Moskva pidi seda teadma? Tema tulekust polnud aimu kellelgi peale šefi ning temagi ei teadnud täpset aega ega kohta. Kuidas sai Moskva teda siin oodata? Ei, Moskva on vähe tõenäoline. Sest erinevalt Moldovast polnud tegemist ametliku kontaktiga ning tema nime hõikas toona maha lennujaama personal. Pole võimalik, et selline kokkusattumus juhtub kaks korda. Samuti pole ju siin Transnistria-taolist seadusetut enklaavi.

Viimaks keeras Jan kraani kinni ning kuivatas pikast pesemisest ja pesuainetest kortsuliseks ja heledaks muutunud käed. Siiski keeras ta vee uuesti lahti ning loputas vedelseebist puhtaks ka klaasi. Samuti viskas paberi pasta jääkidega potti ja saatis sellegi allavoolu.

Toas tõstis ta oma asjad kotti, pani voodi kõrval lambid põlema ning lahkus hotellist, ilma et oleks välja registreerinud.

***

Kas tekitas põnevust ja uudishimu edasi lugeda? Siis vaata raamatu saadavust SIIT, loe e-raamatukogus MIRKO, kuula audioraamatut või telli raamat mugavalt koju SIIT.